kolmapäev, 9. juuni 2021

Aruanne

TÜGi õpilased loevad iga kirjanduskursuses läbi neli teost (ausalt öeldes mõnikord ka viis, kui hoogu satume)  aastas on kaks kirjanduskursust ja nii saab kolme kooliaasta peale vähemalt 24 teost. Pluss suvelugemised. Nii et kui usinalt lugeda, kujuneb nimekiri päris tõsiseltvõetavaks.

Kõik klassid on andnud tagasisidet selle kohta, missugune sel õppeaastal loetud teostest neid enim kõnetas. 

Üks on selge: kardetud ja eelarvamuste tõttu igavaks kuulutatud teostest võivad pärast lugemist ja arutelu õpetaja ning klassikaaslastega saada lemmikud. :) 


10. klassid - igaüks valis aasta peale ühe lemmiku

Kirjandusteose põhiliigid ja žanrid

Uuem kirjandus

Jaan Kross “Keisri hull”

kaasaegne välisromaan omal valikul

William Shakespeare “Hamlet”

kaasaegne eesti romaan omal valikul

kümme novelli:  "Popi ja Huhuu", "Auhind", "Liblikmees", "Kunstnik Jaagup", "Parim päev banaanikala püügiks", "Kui poisid tulid","Suveöö armastus", "Tango", "Anonüümsed logistikud", "Atropose Opel Meriva"

Sofi Oksanen ja Michel Houellebecq – üks romaan valida

luulekogu omal valikul

Andrus Kivirähk “Vaimude tund Koidula tänavas”

Tõnu Õnnepalu “Vennas”

„Hamlet“

See oli põnev.

See oli huvitav ja andis palju mõtteainet edaspidiseks, kuidas inimestega suhelda.

Tegelase areng oli väga põnev.

 „Keisri hull“

Ma väga üllatusin selle raamatu peale, kuna alguses see tundus segane ja suht keeruline, kuid see oli tegelikult täiega huvitav raamat.

Saime sellest raamatust rääkides arutada.

Tööd olid osade peale, ei pidanud korraga läbi lugema.

Sisu oli huvitav.

 Kümme novelli

Neid oli huvitav lugeda ja analüüsida.

Kõik novellid olid omanäolised, samuti meeldisid mulle nende lugemiskontrollid. Jäid hästi meelde.

Need olid toredad ja huvitavad. Minu jaoks on palju lihtsal lugeda teksti, mis on lühem kui raamat ja jutt on kokku võetud lühemaks.

Huvitavaid mõtteid täis.

 Luulekogu

Luulekogu analüüs huvitas mind.

Meeldis analüüsi teha.

„Mesi ja piim“. Seal oli erinevaid mõtlema panevaid lauseid ja luuletusi, mis läksid hinge ja oleks tahtnud veel ja veel lugeda ja mõelda nende üle.

Oli huvitav koguda informatsiooni ja analüüsida.

Ma olen ikka veel uhke selle üle, et ma leidsin, kuidas autor ühes luuletuses riimidega mängis.

 Raamat omal valikul

Saime teha ise video ja seda monteerida.

Seda oli huvitav lugeda, sealt käisid läbi kaasaegsed teemad, ühiskonnaprobleemid. See raamat kõnetas mind ja seda oli lihtne lugeda, lisaks tegin sellest videotutvustuse, mida oli lihtne ja huvitav.

 Oksanen /Houellebecq

„Puhastus“ oli esiteks väga mõtlemapanev ja sügav ning mulle meeldis ka seda vastata.

Sain rohkem teada maailmasõja kohta.

Oksaneni raamatut oli huvitav lugeda, pani asjade üle mõtlema.

„Puhastus“ meeldis see aasta enim, sest sealsed ajarännakud panid mõtlema.

Oksaneni teos oli üsna sünge, aga see oli väga huvitav.

„Puhastus“ on ajalooline romaan ja mulle väga meeldib selliseid lugeda. See oli kindlasti mõnes osas jube, aga samas peab selliseid raamatuid kirjutama. Samuti meeldis mulle, et autor oli otsustanud selle raamatu kirjutada ning sõnum oli väga mõttekas.

 „Vaimude tund“

Mulle meeldis väga seda lugeda. Kohe lõbus oli seda lugeda, sai kiiresti läbi.

Sain ennast tüdrukust tegelasega samastada.

See õpetas armastuse kohta palju, mida ma varem ise tähele polnud pannud või millest aru ei saanud.

See oli huvitav kuidagi, võibolla sest ma olen kuulnud neist tegelastest tunnis. Ja see näidend on küll kellegi kolmanda kirjutatud, kuid lugedes nagu saaksin teda, kuidas need inimesed päriselt käituks.

 „Vennas“

Mulle meeldis, sest tegu on tõestisündinud looga, mis oli väga huvitavalt ja omapäraselt kokku pandud.


11. klassid - igaüks valis aasta peale ühe lemmiku

20. sajandi kirjandus

Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine

Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” I

Oscar Wilde “Dorian Gray portree”

kadunud põlvkond (Hemingway, Fitzgerald, Remarque)

Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Samuel Beckett “Godot’d oodates”

Anton Tšehhov “Kirsiaed”, “Kajakas”

Jaan Kross “Keisri hull”

Sofi Oksanen ja Michel Houellebecq – üks romaan valida

„Tõde ja õigus“ I

Alguses see tundus üks igavamaid raamatuid maailmas, sest tundus paks ja lohisev. Tegelikult sai sellest üks mu lemmikraamatuid. Oli tore lugeda ning raamat informeeris ajaloo kohta.

Nii äge raamat ja sai infot vana Eesti elu kohta. Oli küll kõige mahukam, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ei taha või ei viitsi. Kuna sain „Tõe ja õiguse“ filmi valmimisel väikese lülina osaleda, siis oli äratundmisrõõmu.

Algul raamatut alustades mõtlesin küll, et see raamat ei ole mulle, tundus rohkem selline ajalooline. Lugema hakates oli segane, mida rohkem ja kauem lugesin, seda rohkem hakkasin mõttega kuhugi jõudma. See on alles esimene osa, tahaksin juba lugeda järgmisi ja seal juhtuvaid sündmusi.

Alguses ma olin veendunud, et see on igav raamat ja ma küll seda ei hakka kunagi lugema. Kuid raamatut lugedes hakkas sündmustik järjest huvitavamaks minema ning oli kahju, kui raamat läbi sai. Olen põnevil uue osa lugemisega.

Oli huvitav lugeda, tundsin ka kohustust eestlasena.

Meeldejäävad tegelased ja olukorrad.

See raamat on mind juba kaua huvitanud, aga polnud selleni jõudnud ja see oli tõsiselt huvitav, nii et vahepeal ei suutnud magama ka minna, sest tahtsin edasi lugeda.

Ma väärtustan teoseid, mis lähevad detailidesse, just nagu loeks teaduslikku artiklit sellest, kuidas 19. sajandi lihtrahva elu kulges.

Saab kaasa rääkida nüüd.

Üllatas, et see polnud nii hull.

See raamat väärtustab väga palju töövaeva, kui tahad elus midagi suurt saavutada, tuleb ka palju vaeva näha.

Juba väiksest saati olen kuulnud, kui igav ja mõttetu raamat see on. Lugedes ma avastasin, et see raamat on väga huvitav ning ma lausa nautisin seda.

 Oksanen ja Houellebecq

„Kui tuvid kadusid“  tundus alguses igav ja poliitiline, kuid lõpuks hakkas raamat meeldima. Ise ei oleks sellist teost ja autorit valinud, kuid hea, et see lugemisjärjekorras oli. Teos ei olnud väga raske ja oli arusaadav.

„Baby Jane“ oli minu vaieldamatu lemmik. See oli selliseid kulminatsioone täis, noortepärane, kaasahaarav. Põnev! Ma ei loe oluliselt palju raamatuid, väsin neist tihti ära, eriti kooli ajal, kuid Oksanen oli huvitav.

„Puhastus“ pani mitmes kohas mõtlema, kas tegelaste käitumine oli õige või vale ja et mida ise sellises olukorras teeksin. See raamat tekitas empaatiat ja kõhedust.

 Kadunud põlvkond

See oli väga huvitav ja lugemine sujus. Ei tekkinud kohta, et raamat oli igav. Väga huvitav oli lugeda, kuidas nad ennast tundsid ja mis nende mõtetes toimus.

„ja päike tõuseb“. Mulle meeldis kadunud põlvkonna teema, sellised morbiidsed teemad huvitavad mind.

„Suur Gatsby“ kõnetas mind, kuna sellest raamatust on nii palju räägitud, isegi filmides. Ja mind huvitas, millest ja kuidas kadunud põlvkonna kirjanikud kirjutavad.

 „Dorian Gray portree“

See oli omal ajal päris julge otsus, et sellist raamatut kirjutada, ma austan seda. Selles raamatus on palju elu mõtteid, et pani ennast ka mõtlema. Muidugi ka see närvikõdi, et mis saab sellest maalist, kas ta jääb niimoodi igavesti nooreks…

See kõnetas mind, sest ka mina olen noor, nagu Dorian oli ja see oli nagu pisike hoiatus, et ära riku oma elu ära ja muidugi see, et ilu pole kõige olulisem. Kõige olulisem on koguda teadmisi ja mitte lasta end nii kergelt mõjutada.

Selle raamatu lugemine tekitas väga palju emotsioone. Mida edasi ma lugesin, seda huvitavamaks see muutus. Kõige huvitavam oli siiski lõpp, sest seal tuli välja selle raamatu mõte.

 „Kuritöö ja karistus“

See raamat oli kaasahaarav.

Alguses arvasin, et ma suren ära, kui seda tõesti lugema peab, aga kui ma juba lugema hakkasin, siis oli väga hea raamat.

See raamat kirjeldas väga realistlikult inimesi ja tundeid. Tundsin päris mitmel korral ennast samamoodi nagu tegelasedki. Tavaliselt ei tekita raamatu lugemine minus nii palju tundeid kui see raamat.

 „Kirsiaed“

Mulle meeldis selle raamatu puhul draama. See, kuidas oli kaks osapoolt: need, kes said aru, et nad on mõisat kaotamas ning et on vaja midagi ette võtta, ning need, kes ei mõistnud seda. See vaidlus nende vahel tundus nii eluline.

Mulle meeldis, et ma leidsin teist korda lugedes teosest selliseid detaile, mida ma isegi ei mäletanud, et need oleks seal olnud.

Meeldis selle näidendi lugu ja mõte.

„Godot’d oodates“

See on väga ebareaalne raamat, mille sarnast ma polnud mitte kunagi varem lugenud. See oli kuidagi nii ootamatu ja šokeeriv, sest ma poleks eales arvanud, et see näidend nii lõpeb. Juhul kui tahtsid sellest raamatust paremini aru saada, tuli mõelda raamist välja ja veel need raamid katki keerata.


12. klassid - igaüks valis kolme aasta kolm lemmikut


- Düstoopia, kuna see on alles hiljuti loetud, siis on see kõige värskemalt meeles ning see oli väga hea raamat.

Viimane düstoopia raamat oli minu jaoks kõige põnevam, sest see rääkis maailmast tuleviku võtmes.

- Kui kiiresti võib su elu muutuda.

- George Orwelli "1984" puhul jäi silma see, et peategelane Winston sai aru, et kunagi oli olnud parem elada, kui sel hetkel, kuigi ta ei mäletanud seda väga selgelt. Ta mässas selle range korra vastu, mis Londonis toimus ja mäletas asju, mida keegi teine ei mäletanud.

- "1984" oli raamat, mis lihtsalt mõjus nii ärritavalt ning kaasakiskuvalt, et justkui suutsingi end täiesti sinna toimuvasse kohta lugeda. Nii vihastas ajaloo võltsimine ja see, et tõde polnud enam tõestada, inimeste ajupesu ja alluvus... Oeh, seda on raske kirja panna lühikesse mõttesse. Lihtsalt VÄGA hea sisuga raamat. Kindlasti veel seetõttu kõnetas, et nii palju häid tsitaate!


- A. Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" I, II, III, IV, V 

Kogu sari oli väga hea ja mulle meeldisid kõige rohkem esimene ja viimane osa. Oleks tahtnud, et see veel edasi läheks.

- Tammsaare "Tõde ja õigus" on andnud mulle palju juurde ja on olnud tore lugeda kõik viis raamatut läbi, isiklikult meeldisid mulle kõige rohkem esimene, neljas ja viies osa. Meeldis lugeda, kuidas tegelased arenevad ja suureks kasvavad ja mis neist saab.

- "Tõde ja õiguse" puhul on mul meeles, et kuigi need teosed olid pikad ja raske oli vahel lugeda, siis kõigis neljas raamatus oli midagi huvitavat või toredat. Näiteks esimeses see Andrese ja Pearu tülitsemised ning viimases see kui Indrek ja Tiina said omavahel asjad selgeks rääkida.

- "Tõde ja õigus" - see mõte, kuidas see peegeldab nii hästi tänapäeva, kus pigem loeb see, kellel on õigus, mitte see, kus on tõde.

- Mulle meeldis Tammsaare teos, sest selle raamatu sisu oli hästi põimutud kõikide osade vahel ning see kuidas raamatu peategelane muutus üldse kolmandaks isikuks, polnudki hoopis Andres.

- Kui ma tõe ja õiguse läbi sain oli tunne, et olen eestlane ja kõige huvitavam oli see, et mulle meeldis see raamat. Mul on hea meel, et sain selle raamatu praegu ühe korra läbi lugeda, sest tulevikus on mul kindlasti teine pilk kui seda loen.

- "Tõde ja õigus" oli ilmselt kõige parem raamat, see oli väga hästi kirjutatud ja väga kaasahaarav, seda raamatut ma soovitan tõesti kõigil eestlastel lugeda ja film oli ka väga hea ja siis sai neid tegelasi paremini ette kujutada, aga raamat on alati ju kas natuke või hoopis palju teistsugusem.

- "Tõde ja õigus" on klassika ja mul on tohutult hea meel, et see minu loetud raamatute hulka kuulub. Arvan, et mind on kõnetanud iga tegelase elu: Andrese, Indreku, Krõõda ja Mareti ja veel teised tegelased. Tammsaare kirjutas nad ikka mõttega ja arvan, et iga tgelase võitlus iseendaga jõudis mingil määral minuni. Ei jõua ära oodata, millal kõiki osi uuesti lugeda saan.

- "Tõde ja õigus" pakkus lugemiselamust, samuti kaasaelamist. Lugemise käigus tekkisid esile erinevaid tundeid (nt Pearu ja Andrese võimuvõitluse ajal tekkis viha või pahameel, Indreku koolis käimine aga kaasaelamist ja mõistmist).

- A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus" on väga huvitav pentaloogia, mis kulges läbi erinevate aegade ja peategelaste. See andis aimu vanast ajast ja sündmustest.

- "Tõe ja õiguse" puhul nägin, kui kaugele võib inimene minna eesmärgiga teisele halba teha. Samuti kui kaugele võib inimene minna vihasena. (4. osa)


- "Dorian Gray portree" lihtsalt meeldis mulle väga, ei teagi miks, aga meeldis.

- "Dorian Gray portree" puhul meeldis ajastuhõngulisus ning veenev kirjutamisstiil, mis tõi tegelaste iseloomu kenasti esile. Teos tuletas meelde, kui oluline on olla ja jääda inimlikuks ning mitte lasta end iseendast pimestada.

- Inimeste võimas kujutlusvõime. 


- F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus" on mu kogu gümnaasiumi jooksul loetud raamatutest lemmik, võib isegi öelda et kõikidest raamatutest mida olen lugenud, on see mu lemmik. Mind kõnetas just peategelase mõtteviis ja vaimne olek selle raamatu juures, see tegi kõik hästi huvitavaks.

- "Kuritöö ja karistus" oli väga hea raamat, hästi huvitav ja ärevust tekitav.

- "Kuritöö ja karistus" ei olnud mu kõige lemmikum raamat, kuid alguses mulle väga meeldis seda lugeda. Hiljem ma ei suutnud enam seda kätte võtta. Lõpuks sain ikka selle loetud ning nüüd saan aru, et isegi rasked raamatud on väärt läbi lugeda.

- "Kuritöö ja karistuse" kohta ütleksin sama, mis "Tõde ja õiguse" kohta. Et vahepeal oli lohisev ja raske lugeda aga ikka oli lahedaid kohtasid. Mulle meeldis eriti kui Raskolnikov astus selle tüdruku kaitseks välja ning tänu temale õiglus võitis.

- "Kuritöö ja karistus" - mulle meeldis see enesekaristus protsess, kus mõrvar elab paranoias, sest kahtlustab kõiki. Ma usun, et see üksinda on juba piisav ja üpris ränk karistus mõrvaritele.

- F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus". See oli küll väga pikk ja kohati ka veniv, kuid mulle väga meeldis selle raamatus sisu ja kuidas see oli kirjutatud.

- Mulle meeldis Dostojevski teos just selle kuritöö ja peategelase mõttemaailma poolest, see kuidas ta plaanis mõrvasi ja need ka teostas, ning suutis mitte vahele jääda.

- "Kuritöö ja karistus" oli raamat, mis oli vist esimene, mida mulle meelids lugeda. See oli väga hästi kirjutatud ning lugu ise põnev ning selle raamatu armastus lugu on üks parimaid.

- Nautisin väga-väga "Kuritöö ja karistuse" lugemist, meeldis Dostojevski mõte alandlikkusest, kahetsusest. Sonja ja Rodja armastus oli väga ilus.

- "Kuritöö ja karistus", jällegi maailmakirjanduse üks tippudest. Uhke tunne on. Lugemise ajal oli mu peas kindlasti segadust, aga viimased peatükid tõid kogu loo kokku. Kui Raskolnikov ja Sonja Neeva jõe sillal, seda mu süda vajas. Õnnelikku lõppu.

- F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus" on kõge mahukam raamat mida ma lugenud olen, aga see on väga huvitav. Raamat räägib armastusest ja kriminaal elust.


- "Teenijanna lugu" jääb kindlasti meelde kui raamat, mis tutvustas mulle düstoopiat. Lisaks pani see mind rohkem end austama.

- M. Atwood "Teenijanna lugu" meeldis eelkõige oma ajastu pärast ja see erines kõikidest varem loetud raamatutest. Hakkasin ka seda seriaali vaatama.

- "teenijanna lugu" samuti väga hea raamat, huvitav oli lugeda nende sealselt ühiskonnast, kuigi oleks tahtnud lõpus ikkagi teada saada, mis sai peategelasest.

- "Teenijanna lugu" - selle teose juures kõnetas mind kogu selle ajastu valu ja sellest väljapääsu otsing.

- "Teenijanna lugu" oli täiesti vastupidine sellele, algul tundus see keeruline lugemine, aga mida rohkem ma lugesin, seda enam tahtsin ma teada saada, mis saab lõpus, kahjuks ei tea ma ikka veel, mis siis päriselt juhtus ja see jääb mul endal fantaseerida.

- "Teenijanna lugu" - tuletas meelde, et oleksin enam tänulik antud vabaduste eest.


- "Hamlet" oli üks mu lemmikuid, sest selle lugemine läks väga kiiresti, kuid see oli vahepeal segadust tekitav.

- "Hamlet" oli näitekirjandus ja see on kirjandus mulle meeldib. Seal oli kerge aru saada, kes räägib praegu ja kes hiljem. Seda kuulsat lauset "Olla või mitte olla, selles on küsimus" olin ma varem kuulnud ja ootasin, millal see lause raamatus tuleb.

- "Hamleti" juures meeldis voolav tekst, mida oli mõnus lugeda, kuid olulisem sellest oli tegelaste mitmekesisus, vastanduvus ning sellest põhjustatud lahkhelid. Väga meeldiv oli, et peategelane jäi iseendale truuks ning esindas nii inimese parimaid omadusi.

- "Hamlet" oli huvitav lugemine, sest koguaeg toimus teoses midagi. Meeldis eriti see, kuidas Hamlet oma onu proovis lõksu vedada.

- "Hamlet" oli raamat, kus just usk iseendasse ja võitlusvaim õigluse ees jõudis nn jalule. Head mõtted olid raamatud ning kuidagi tunnen ennast harituna, kui selline kurikuulus raamat on loetud, mida kasutatakse ka mujal mingil moel.


- A. Puškini "Jevgeni Onegin" räägib armastusest luulevormis. Väga huvitav oli lugeda luulevormis raamatut ja mõista kogu süžeed.


- "Faustis" otsis peategelane nagu iseennast, arvas, et armastus on elus kõige tähtsam, kuid ei olnud, tema ise oli. Tema ise tegi midagi ühiskonna jaoks ning sai sellest õnnetunde.

- "Faust" - ma poleks kunagiii arvanud, et saan sellest raamatust jagu. Meeldis mõte, et Faust ei leppinud vihmaussidega, vaid kaevas sügavamale.


- "Võõras" oli minu lemmikuid romaane, mida oleme lugenud. See oli nii kerge lugemine ja vastamine oli ka väga huvitav.

- "Võõras". Ma ei mäleta sellest lugemisest mingit revolutsioonilist tunnet, aga tean, et mulle väga meeldis see raamat. Kulgemine ja tühjus, arvan, et pani mind palju mõtlema. Mulle meeldis, et minu raamatus oli varasem lugeja iga koha, kus kirjutati Jumal väikse tähega, ära parandanud.

- "Võõras" oli väga hea sisevaade peategelase hingeelust, mis pani samastuma ning paremini mõistma, mis väliselt ükskõikse inimese peas toimub.

- Iseloom ja karakter on olulisem kui ilu.

- "Võõra" puhul imestasin selle tuimuse üle, et mul on ükskõik jne. Ma mäletan, et ise vahel olen samamoodi arvamusel, et minul vahet ei ole, mis valik tehakse, mina lähen sellega kaasa.

- "Võõras" oli nii omamoodi ja teistsugune võrreldes teistega. Raamatu meeleolu oli täiesti omapärane ja kohati pani muigama. Mina läksin kuidagi vastuollu, justkui kõik teised oleksid olnud võõrad, mitte see peategelane.


- "Kuningas Oidipus" oli lihtsalt huvitav ja kutsus kaasa elama. Mida lähemale ta tõele jõudis, seda rohkem oli õhus pinget. Lisaks oli ka tore puänt.

- Sophokles "Kuningas Oidipus". Selle teose puhul meeldis mulle kõik, v.a. vahepealsed laulud. Lugu mida räägiti oli väga hea.

- Mulle meeldis Sophoklese teos, sellise vana ja antiikse sisu poolest. See kuidas nad areenil võitlesid jäi kõige paremini meelde.


- "Nukumaja" näitas taaskord, et naised on võimelised ka maailmas hakkama saama ning ei ole kohustatud elama meeste meele järgi.

- "Nukumaja" ma eriti palju ei mäleta sellest, aga tean, et lõpp oli ootamatu ja kui vaadata seda raamatute valikut, siis seda võiks ma mälu värskendamiseks uuesti lugeda.


teisipäev, 1. juuni 2021

Koolilehe uus number on ilmunud

 

OLI RÕÕM

Neljas number on kohal, poisid ja tüdrukud! Mis Ütled toimetus ei pidurdunud distantsõppel, vormisime sisuka ajalehe. Mai number on mõtetega suvesoojuses. Leiad lehest pilguheite ajateenijate mõttemaailma. 10. lend jagab südamlikke meenutusi kolmest gümnaasiumiaastast. Ajalooõpetajad sõidutavad meid Eestimaa tuurile ning tutvustavad kultuurseid paiku, mida suvel avastada. Juttu tuleb une tähtsusest ja selle puudulikkusega kaasnevatest muredest. Kuna maikuu on eurovisioonikuu, saab lugeda käsitöömeistrite ja palgatud spetsialiste tööviljadest suurel lauluvõistlusel. Ja veel kuhjaga palju muud! Seiklus oli maru!

Lugemistoa jutuajamise ning juhusliku uitmõtte ajel välgatanud ideest vormus käegakatsutav looming, millele saime ise trükikotta järele minna. Kui tunned, et sulle meeldib end teksti kaudu väljendada või tahad kätt harjutada (tuleb riigieksamil kasuks, eks), siis julgustame sind väga-väga olema innukas, haarama initsiatiiv ning andma välja järgmine leht. Ausalt on maru seiklus! Kui mõtled ja kahtled, mis ja kuidas ja ma ei oska, siis küsi, oskame vastata ja aidata ning kogemust jagada. Head lugejad, Deisy ja Marlen teevad sügava kummarduse ja panevad siin punkti!

Oli rõõm teid mõtlema, arutlema, kirjutama panna! Ja kniks-kraaps kõigi ees, kes meile kirjutasid ja muidu toredad on! Ega muud polegi — külastage vanavanemaid, tantsige vihmas, sööge arbuusi, kutsuge semud piknikule, kallistage, paitage koeri, ületage iseend, näidake tänutunnet! Seiklusrikast suve! Ratsutame nüüd loojangusse!

Marlen ja Deisy

MIS ÜTLED





teisipäev, 20. aprill 2021

Üks ring saab jälle täis

Abituriendid vastasid aprilli alguses viimast kohustusliku lugemisvara raamatut (kokku sai neid üks parajalt pikk nimekiri). Üks ring meie koolis saab jälle täis  neil päevil käivad uued toredad peatsed gümnasistid meie koolis vestlustel, samal ajal annavad oma viimaseid eksameid ja vastamisi kolm aastat tagasi meie majja tulnud noored.

Kümnenda lennu viimase raamatu pidi valima düstoopiate seast, nimekirjas olid sellised tuntud autorid ja pealkirjad: Aldous Huxley "Hea uus ilm", George Orwell "1984", Ray Bradbury "451 Fahrenheiti". Oskar jagab teile viit suulist raamatuvastamist – distantsõppe suur boonus on see, et suulised vastamised ei haihtu õhtu, vaid jäävad alles. 







kolmapäev, 14. aprill 2021

Minu käed

 

Kui sageli oled sina mõelnud oma kätele? Jah, siis kui nad on haiget saanud või tõmbavad tähelepanu mingil muul põhjusel endale. Aga mudu, täitsa niisama  kas oled mõelnud? Kui osavad nad on, kui vilunud mingites tegevustes või hoopis kohmakas, kui õpid uut oskust...

Käega saab lüüa (otseses ja kaudses mõttes), mõnikord ka lüüakse käed, kätt saab paluda, saab võtta kätte ja käest lasta, kätel saab kanda, käest saab kinni hoida ja lahti lasta. 

11. klasside õpilased vaatasid oma käsi ja kirjutasid. 

 

Minu käed on kirjutanud pikkasid kirjandeid ja tekste. Minu käed on osavad igas tegevuses, igas pallimängus ning igas töös. Oma kätega olen loonud ilusaid kunstiteoseid ning korjanud sadu õunu. Need käed teavad kuidas mängida igat võimalikku arvutimängu ning kuidas juhtida autot. Kuigi parem käsi on parem kui vasak, siis vasak on siiski paremast lahutamatu.

 

 

Käed on tõesti hinge peegeldajad, nendelt saab väga palju välja lugeda, näiteks minu vanaema ütleb alati ära, mis tööd keegi oma elu jooksul ära teinud on. Kätel on ka palju erinevaid jooni, mis läbivad igat erinevat nahakiud, nähtavasti on käejooned kõige suuremad elutee näitajad. Kahjuks mina kätelt midagi lugeda ei oska, kõik käed on minu jaoks samasugused, küll, aga on üks asi, mille järgi ma saan inimest lugeda. Küünte pikkuse kui käejoonte jaoks peab olema õppinud või uurinud selle teema kohta siis küünte pikkuse kohta saab nii mõndagi öelda, näiteks, kas inimene hoolib enda hügieenist, peab lugu kohusetundest jne. Sellepärast üritan mina alati hoida enda küüned paraja pikkusega sest see on ainus, mis ma nende kätel saan muuta. 

 

 

Tänu sellele, et ma peaaegu terve elu olen saanud harjutada, liiguvad mu käed praegu sellel klaviatuuril, kus ma seda teksti kirjutan, väga kiiresti. Kui ma praegu oleksin kodu asemel koolis, oleksid mul ilmselt sõrmedel sõrmused, mida ma pean kogu aeg juurde ostma, sest vähemalt üks neist kaob iga väljaskäigu jooksul kuskile ära. Üks hea omadus mu käte juures on see, et need on peaaegu alati soojad, seega kui kellelgi külm on, saan ma neile abiks olla. Ma olen õppinud, et mu käed on üsna väikesed, sest iga kord, kui ma neid kellegi teisega võrdlen, jäävad need suuruselt silmnähtavalt alla. Mu küüned on üsna lühikesed, sest ärevuse tõttu olen ma neid terve elu mingil viisil hävitanud. Rääkides ärevusest, siis mu käed on mulle väga olulised, sest kui ma tunnen ennast ärevana, saan ma oma pingsaid mõtteid eemale viia kätega mängides.

 

 

Mu käed on vahel väsinud, aga vaatamata sellele on neil alati miskit teha. Kord klõpsutavad pastakat, kord raksutavad sõrmi, kord mängivad laual trummi, kord hoiavad pastakat, kord klõpsivad ekraanile sõnu. Ma peaksin olema tänulikum, sest nad on tihti karedad ja villis, kui näiteks jõusaalis kangi tõstan või oma pilli mängin, aga nad ei vea mind alt. Mu isal näiteks on kuldsed käed. Ma ei ole kindel, kas ka mul. Kätel on küll teatav mälu olemas, aga enamik juhtnööridest tulevad siiski ajust. Näiteks, kui olen harjutanud kaua ühte lugu, siis mängivad mu käed loo ise ette ja ma ei pea ise üldse mõtlema, mis noot nüüd tuleb. Mu käed on tugevad, nad toetavad mind, seisku ma käte peal, tehku ma hundiratast või punnitagu ma kätekõverdusi teha. Ma olen sportlik inimene ja mu lemmikala on kettaheide. Mida teeksin oma käteta seal? Mitte midagi. Mu kallid käed, mu nii väga kallid käed.

 

 

Minu käed mäletavad inimesi keda nad on hoidnud, pisaraid mida nad on pühkinud ja naeru mida ebasobivatel hetkedel katnud. Minu käed teavad kuuma teetassi mõju ja talumatut külmust mõnel talvepäeval või vastupidi ka kuuma rannaliiva ja kõrvetavat pinnast kesksuvel. Mu käed hoiavad seda mida peavad oluliseks, olgu need siis midagi materiaalset või hoopis teised käed.

 

 

Minu käed on olnud terved, need on olnud katki. Mu käed on mind läbi aidanud igast jamast ja raskemast olukorrast, mis mulle pähe tuleb. Ma ei tea, mida ma ilma nendeta teeksin. Mitte midagi vist (ega palju polegi teha). Ma ei saaks tegeleda nende asjadega, millega sooviksin. Kõikides spordialades on vaja käsi, isegi nendes, kus võiks arvata, et pole.

 

 

Minu käed on teinud nii palju asju, et ma ei jõuaks neid kõiki kokku lugedagi. Minu käed on teinud palju tööd ja sellega ka juba harjunud. Mu käed on saanud paar armi, teies tööd või lollusi. Minu parem käsi on mulle natuke olulisem kui vasak, sest parema käega ma kirjutan, samas on vasak käsi mul ka elupäästja, sest kannan sellel käel käekella, mis ei lase mul kuhugi hilineda. Mu käed on teinud inimestele soojust, näiteks kallistamine, ja on ka teistele haiget teinud. Minu käed teavad, kuidas mängida ja käsitseda kitarri, nad teaksid neid mänguvõtteid juba ise, sest see on neil nii sees. Mu käed on ka aidanud mind viia heasse füüsilisse vormi. Olen oma kätega väga rahul ja armastan neid.

 

 

Minu käed on vastu võtnud uue elu sündi. Samas on ka poes vale pangakaardi pin-koodi 2 korda järjest pannud. 

Minu käed oskavad käes hoida saagi kui ka reha, samas ka heegelnõelaga saab hakkama. Minu käed ei karda tööd. Koolis on tihti seetõttu käed pastakased. 

Mu käed on väikesed, sõrmed lühikesed. Sõbrannad ütlevad, et minu sõrmedega ei saa klaverit mängida.

 

 

Minu käed on väga targad, tugevad ja osavad. Minu käed suudavad kirjutada klaviatuuri peal ilma silmadega vaatamata. Minu käed on rippunud palju kui ma tõmbasin lõuga. Ilma käteta olen ma mitte keegi, ilma minuta on mu käed mitte keegi, kõikidel on samasugused käed nagu minul aga minu käed on spetsiaalsed, need on minu. Igapäeva tegevusi teen ma enda kätega. Minu käed teavad kuidas pastakaga kirjutada. Minu kätel on oma aktsent kui nad kirjutavad.

 

 

Minu vasaku käe ümber on kaks käevõru, mis on suure tähtsusega ning mille eemaldan väga harva, ainult siis kui vaja. Minu vasaku käe sõrmedes on kaks sõrmust, millest üks on mulle pärandatud ning teise tegin täiesti ise, oma hõbedaste kätega hõbeplaadist. Minu vasaku käe nimetissõrmel on hiljuti tekkinud valus põletus, mis oli alguses nii valus, et käisin kodus ringi käsi külma vee sisse kastetud. Rõõm tutvuda, mu vasak käsi. 

Minu parem käsi on armilisem. Öeldaksegi, et armid teevad inimese ilusaks. Ühe armi tekkelugu ma lihtsalt enam ei mäleta, ilmselt sain selle hästi noorelt ja see pole siiani täielikult ära kadunud. Minu parema käe keskmine sõrm on küüne juurest veidi suurem kui vasaku oma, sest sinna on raske kivi peale kukkunud. Rõõm tutvuda, mu parem käsi. 

Minu vasak ja parem, või parem ja vasak, ega sellel suurt tähtsust polegi, sest nad peavad tegema koostööd - mu käed kirjutavad meeletus koguses arvuti klaviatuuril sõnu, need suruvad kätt, need kallistavad, nende küüned kasvavad, neile tekivad arme ja vigastusi. Ma olen pärinud oma isa kuldsed käed, mis on praegu ametis hõbedaste kätena kui noorema generatsiooni käed. Mul on väga hea mälu, mida ja kui palju ma olen kirjutanud, sest käte närvid on seotud ajunärvidega, mistõttu kirjutamine jääb mulle hästi meelde. Mu käed on  erakordsed ja omapärased täpselt samamoodi, nagu seda on kõikidel teistel.

 

 

teisipäev, 6. aprill 2021

Loll lind

11. klasside noored lugesid märtsis Anton Tšehhovi kahte näidendit: "Kirsiaeda" ja "Kajakat". Viimase põhjal kirjutati book blurb'e (raamatukaanetekste). Enne uuriti, millest üks hea book blurb koosnema peaks  tuleb välja, et tegu on täiesti omaette žanriga ja korraliku blurb'i kirjutamine on terve teadus. Me siis harjutasime sulge. 

Üks tore valik lugema kutsuvaid tekste on nüüd teilegi lugemiseks ja lugema meelitamiseks siin üleval.

Kevin Wirth



Anneli Krais









Kai-Melli Kapten